Praktilised elemendid algajatele paranormaalikutele

XII teaduslik-praktiline konverents „Ekstrasensoorika praktiline kasutamine“

V.Tonkov

Sankt-Peterburg
17. aprill 2005

Olgugi et minu teema oleks nagu mõeldud algajatele, on see huvitav ja informatiivne ka nendele inimestele, kes asjaga juba piisavalt kaua tegelevad. Miks? Sellepärast, et me tuleme paranormaalse praktika, biosensoorse tervendamise, maagiliste elementidega tegelemise ja muude paranormaalsete toimingute juurde erinevaid teid pidi. Väga erinevalt tuleb meil see ka välja. Suuremal osal toimib see spontaanselt, ettearvamatult. Tihti näeb see välja nii, et inimene teab väga palju teooriat – kusjuures suur osa sellest on küsitava väärtusega – ega oma reeglina mingisugust praktikat. Kaugelt otsida pole vaja: kui jälgida, kuidas inimene kasutab praktikat, mis on seotud küllastumise, väljade reguleerimise ja muu sellesarnasega, siis tihti pole see isegi naljakas, vaid kurb, kuigi inimene ise arvab, et on võimeline vägagi paljuks. Just sellepärast ma ütlen: see, millest me hakkame nüüd rääkima, on kasulik mitte ainult algajatele, vaid ka edasijõudnutele. See annab võimaluse vaadata minevikku ja võib-olla tulla järeldustele millegi käestlastu kohta.

Inimese ülesanded, kes läheb paranormaalsete praktikate teele
Reeglina arvatakse, et ülesandeid on palju ja erinevaid, aga kui süveneda, taandub kõik ühele. Tahame või ei taha sellega nõustuda, aga kõige tõenäolisem – ma räägin spetsiaalselt „kõige tõenäolisem“, et mitte riivata kellegi hella kohta –, põhiline motiiv inimese jaoks, kes huvitub paranormaalsuset, on surm. Mitte selles mõttes, et tõstame inimese kanderaamile, võtame labida ja kaevame ta maa sisse, vaid teises plaanis: inimene lihtsalt tahab mõista, mis on surm. Kusjuures jättes kõrvale selle, mida näitavad seadmed ja räägivad teised inimesed. Ühele on huvitav, mil moel see puudutab teda isiklikult. Teist huvitab surm kui üldine protsess. Kolmandaid huvitab surm kui iseenda jätkumine. Ja nii edasi. Tahame me seda või mitte – kui süveneme paranormaalsusse, jõuame tahes-tahtmata surmani.
Teine element, mis on reeglina kohal – see on võim. Räägime avameelselt: 100%-l inimestest on selline nupuke, millest ei saa kuidagi mööda ja mida me alati riivame. See on püüd kuidagi ja millegagi eristuda. Muidugi on olemas ka neid, kes eelistavad eristuda sellega, et nad millegagi ei eristu. Asja sisu on selles, et kuhu me ka ei vaataks, mingi erilisusevajadus – mitte olla selline nagu kõik – on olemas kõigil. Ja kui me kohtume paranormaalsusega, siis siin on, muidugi, „hirmuta ekstrasensside maa“. Miks? Sellepärast, et selle maski taha võib peita hulga asju. Selle ümber keerleb tohutu kogus müüte, veidrusi. Kuni selleni, et iga inimene – ka täiesti normaalne – võib öelda: „Ma tegelen ekstrasensoorikaga!“, seepeale silmi pööritada ja kellelegi mitte midagi rääkida, ning sellest on küllalt, et inimestes tekiks tunne: tegemist on tõepoolest suure maagi ja võluriga.

Selliseid asju on päris palju, ent nagu ma ütlesin: kui sügavalt me ka ei kaevaks, tuleb esile üks ja ainuke asi. Mille poolest erineb ekstrasensi-paranormaaliku seisund tavalise inimese omast? Ainult ühes: erinevalt tavalisest inimesest, kes kardab surma ja keda see hirmutab, kes võtab surma kui kõige lõppu, näeb paranormaalik surma kui midagi vältimatut – seega, miks karta, kui see niikuinii juhtub või kui see on – vähetõestatud, aga sealjuures soovitav – midagi jätkuvat? Jutt käib siin reinkarnatsioonist. Vastuseks võib keegi väita, et reinkarnatsioon (ümbersündimine) on juba niivõrd tõestatud, et temaga on kõik selge ja kahelda pole vaja. Kuigi rida fakte kinnitab, et midagi sellest võib ikkagi eksisteerida, on üks asi seda omada ja teine – mitte omada. Keegi ütleb: kui ma mäletan oma 800 eelmist elu, siis arvatavasti on need olemas. Teate, inimene mäletab pärast pikka joomaperioodi veel rohkematki. Ja veel rohkem unustab. Omal ajal nimetas Sri Aurobindo meie teadvust „märatsevaks ahviks”, kellele heida ainult väljakutse ja ta korraldab sellest suvalise etenduse.
Ma ei taha väita, et reinkarnatsiooni pole olemas. Ma ei ütle ka, et see on. Jutt käib muust: on olemas tõestatud asjad ja müstilised asjad. Asju, mida suudame tõestada soovitavalt igale paranormaalikule – alustajale, aga seda enam tegutsevale –, on vaja osata teha. Seda enam, et need elementaarsed asjad annavad ettekujutuse inimese reaalsest olukorrast, tema reaalsetest suhetest ümbritsevaga. Paljugi saab märksa selgemaks. Mis asjad?

Tõestatud asjadest paranormaalsuses
Tõestatud asjade hulka võime lugeda need, mida inimene võib-olla isegi ei afišeeri teistele, aga mis on tõestatud temale endale isiklikult. Näiteks, tihti on tulnud kuulda inimestelt, et „ma liigutasin astraalselt tooli“ või „ma summutasin mentaalselt aatomireaktori“ ja nii edasi. Teeme nii, et jätame siinkohal „astraalse“ ja „mentaalse“ kõrvale. Vaatame asjadele reaalselt. Aga reaalsus on selline: praegu teevad kursused meil instituudis seda täies mahus. Inimesi nendelt kursustelt teavad samuti väga paljud. Siin valet pole, täiesti täpselt on tõestatud, et iga inimene võib tahte jõuga liigutada kompassinõela. Ühtedel inimestel tuleb see paremini välja, teistel halvemini, ühtedel kergemini, teistel keerulisemalt, ühed inimesed kulutavad selleks rohkem aega, teised vähem. Aga on täiesti selge, et see on võimalik.
Küsimus: milleks üldse on seda vaja teha? Võib-olla saab ilma selleta vabalt hakkama? Üldiselt jah, saabki. Aga on olemas selline asi nagu tõestus. Need, kes on seda teinud – on ühed inimesed. Need, kes pole teinud – on teised inimesed. Kui küsiksite inimeselt, kes võttis ja liigutas kompassinõela ja kelle jaoks see on saanud tavaliseks: „Mille poolest see tänane, kompassi keerutada oskav inimene erineb eilsest, seda mitte teha oskavast?“, siis vastab ta teile enam-vähem nii: „Huvitava mängu piirkonnast või paranormaaliku fantaasiast on saanud normaalne reaalsus. Ma suhtusin sellesse kui millessegi teoreetiliselt võimalikku, olgugi et mingisugune küllastumine mul õnnestus, aga SEE juhtus reaalselt.“
Töö esemetega pole antud juhul mitte ainult kompassinõela liigutamine. See võib olla töö rippuvate objektidega, kui riputate mingile kaugusele traadist või paberist eseme, kas või kuusekaunistused. Loomulikult on vaja kontrollida, et ruumis poleks tuuletõmmet ja et asi oleks tasakaalus. Võib töötada ka teiste indikaatoritega – ampermeetrite, voltmeetrite, elektrooniliste kelladega. Peamine, et tegu oleks füüsilise objektiga. Töö füüsiliste esemetega võimaldab inimesel enda jaoks tõestada seda, et fenomen töötab. Erinevalt küllastumisest, tööst meridiaanidega, hingedega, jõuga või ilmaga on need esemed konkreetsed. Näiteks võite kümme korda kutsuda esile ilmamuutusi, aga iga kord jääb kahtlus, kas tegemist polnud mitte kokkusattumusega. Esemetega töötades olete võimelised endale tõestama, et see pole kokkusattumus.
Jällegi küsimus: kas selliseid tõestusi on vaja? Minu meelest on, teistele – mitte. Need tõestused võivad olla vajalikud inimesele endale, tema enda jaoks. Kui mina isiklikult hakkasin sellega tegelema, siis olidki kõige tõsisemad tõestused seotud just esemete liigutamisega, tööga elektrooniliste seadmete ja indikaatoritega.
Me peame enda jaoks selgeks tegema, et on olemas kaks piirkonda. Üks – tõestatud, see tähendab reaalne, teine – fantaasia, kus me võime müstiliselt midagi õppida ja filosoofiliselt arutada. Kui piirame oma õppeaine nende kahe alaga, siis võime selles juba orienteeruda. Me võime ümbritsevate inimeste suhtes säilitada adekvaatsuse ja normaalsuse. Miks? On olemas keskmine normaalne inimene, kes ei tee seda, mida teevad inimesed, kes istuvad siin saalis. Ta ei pea teadma teie tõestusi. Näiteks, tuumafüüsiku tõestused seisnevad selles, et Hiroshimas on siiani probleemid. Keemikutel on omad tõestused. Ei saa nõuda inimeselt austust enda ja teiste vastu selles küsimuses, kui me sealjuures ülbelt teatame, et mine sa ka… Seda võib tema meile öelda, sest meie ju kuulutame, et suudame seda ja teist. Tõestagem seda.
Kui te ei suuda midagi tõestada, siis satute väga ebamugavasse situatsiooni. Asi on selles, et väga paljudele inimestele, kes tegelevad paranormaalsusega, on autoriteediks keegi teine. Palju inimesi on püüdnud oma autoriteeti tõsta, viidates näiteks Ameerika illusionistile David Copperfieldile, isegi mitte mõeldes sellele, mis temaga tegelikult toimub. Räägime ausalt: jah, võib-olla mingid asjad tal tõesti õnnestuvad, aga minu meelest on ta lihtsalt hea tehnik. Ma ei tahaks öelda, et see inimene on meie keskelt. Kui teil on isiklik kogemus, isegi kui see on jäänud minevikku, siis te olete kindlad selles, mida tegite. Teine asi, kui inimene ei oma vastavat kogemust – minevik on tema jaoks väga õhuke. Väga kerge on endale ette kujutada, et küllastute, aga pole fakti, et te seda ka tegelikult teete. On väga kerge endale ette kujutada, et te kedagi ravitsete, aga pole fakti, et see ka tegelikult toimib. Kui minu juurde tuli 20 inimest ja kaks neist hiljem teatasid, et said abi, siis see võib olla hoopis platseeboefekt – enesesisendus.
Kui me tahame endasse tõsiselt suhtuda, peame mõned asjad heaks kiitma. Ma annan mõned harjutused meie kogemusest, mis hästi töötavad. Üks nendest harjutustest kuulub selle asja müstilise, teised reaalse poole juurde. Neid harjutusi on väga kerge iseseisvalt korrata ja läbi viia ning nad annavad hea efekti tõestamaks, millega me tegeleme. Peale selle on inimesel selline iseärasus, et kui ta saab järjest kogenumaks, siis hakkab ta unustama, et perioodiliselt on vaja tulla tagasi lihtsate asjade juurde. Näiteks: noor pioneer jälgib ennast tähelepanelikult, et kael oleks puhas, särk triigitud. Siis ta kasvab ja saab riigikogu liikmeks. Vaatame – kael pesemata, särk triikimata. Situatsioon on lihtne: perioodiliselt on vaja tulla tagasi algusesse ja teha seda, mida teevad „pioneerid“, see tähendab algajad. Vastasel juhul tekib väga tõsine probleem. Arvestades internetifoorumite ja jututubade järgi, me kaotame neid inimesi, kes võiksid saada headeks spetsialistideks – nad kaovad fantaasiamaailma.
Niisiis harjutuste juurde. Võin kinnitada, et need on teostatavad, kusjuures kergesti. Rõhutan seda spetsiaalselt nagu hoiatust, et te ei kardaks, et teile topitakse harjutusi, mida on võimatu täita.
Tihti on nii: avad raamatu, seal on palju harjutusi, aga jääb arusaamatuks, kas autor mõtles need lihtsalt välja või on need ka tehtavad. Need, millest meie hakkame rääkima, on kergelt korratavad asjad. Energeetilisuse efekt, see tähendab vaba energeetika olemasolu on üks kõige tähtsamaid asju, kuid nende harjutuste täitmiseks pole see kohustuslik.
Alustame tõestatavatest harjutustest.

Töö kompassiga
Soovitav on võtta kaks-kolm erineva suurusega ja erinevast materjalist kompassi. Kaaned (klaas) võiks kompassidelt maha võtta, et nõel oleks vabas ruumis ja talle saaks mõjuda mitte läbi klaasi või plastiku, vaid vabalt – siis ta on tundlikum.
Esimene variant. Viime näpuotsad kompassinõelast mõne sentimeetri kaugusele ja püüame luua sideme näpuotste ja nõela otsa vahel. Selle sidemega püüame nõela kergelt tõmmata ja kõigutada. Kõik sõltub siin oskusest häälestuda. Ilmselgelt on kõige kergem nõelakest sõrmedega tõmmata.
Kordan: vahemaa olgu kindlasti mõni sentimeeter, sest kui viia näpud liiga lähedale, siis hakkab magnetiseeritud nõelake kehale igal juhul reageerima.
Teine variant. Asetame käed umbes 10 cm kaugusele kompassist nii, et see jääb peopesade vahele. Püüame sellisel moel liigutada nõelakest. Võib-olla hakkab käte vahel midagi toimuma, võib-olla osalevad protsessis silmad. „Võib-olla“ on siin nende inimeste tarvis, kes alustavad nullist. Kogenum inimene peab selle lihtsalt tõlkima oma keelde.
Kolmas variant. Istume mugavalt, et kompassid oleks nägemispiirkonnas, aga pilk neile otseselt ei langeks. Soovitav on, et vaade oleks lõdvestunud. Lihtsalt tegeleme oma asjadega, aga silmanurgast jälgime kompasse. Mingil hetkel ilmneb huvitav efekt: kaks noolekest seisavad, aga üks hakkab äkki kõikuma. Või kui püüame liigutada ühte nõelakest, liigub hoopis teine. Algetapis võib inimesel olla küllalt raske häälestada ennast ühele seadmele, seepärast ka mitu kompassi. Mis tasemeni peaks nende nõelakestega jõudma? Kuni selleni, et te võite suhteliselt kergelt tekitada ringe. Kui keerutate nõela piisavalt kergelt kord ühele, kord teisele poole, tajute midagi kummalist: keerutate, keerutate – eufooria, täielik kaif – ja äkki tunnete jõu ülejääki. Kui anda sellel hetkel seestpoolt tõuge, lendab kompass laualt. Kui õpite seda tõuget reguleerima, siis võite juba kompassi ennast liigutada.
Neid harjutusi, millest ma räägin, olen ise teinud korduvalt. Võin öelda, et esimene etapp, nõelakese liigutamine, tuleb inimestel piisavalt lihtsalt välja, kompassi liigutamisega on aga juba suur hulk probleeme.

Töö rippuvate asjadega
Kõige kergem ja lihtsam ripats tehakse järgmiselt: võtame tüki ajalehte, lõikame temast riba, keerame rulli, võtame sisemisest otsast kinni ja püüame eset, mis me sellisel moel saime, tasakaalustada, et võiks keskele kinnitada niidi ja ta üles riputada. Peaksime saama spiraali. On vaja leida siidniit ja keerutada see lahti kuni kõige peenema niidikeseni. Soovitan nii teha, sest nõnda saavutame täiesti teise tundlikkuse. Kui riputada spiraal lihtsalt niidi otsa, on kõik märksa keerulisem.
Soovitavalt võiks sellel spiraalil olla mingisugused tähed või jooned, et pilgul oleks, millest haarata. Siin ilmneb enamusel inimestest üks efekt: ta püüab spiraali suunata ühele poole, aga see keerutab end teisele poole. Ja vastupidi: kui inimene püüab seda tagasi pöörata, pöördub see algasendisse. Selle efektiga võib mängida.
Kui palju spiraalikesi võiks üles riputada? Minul rippus neid omal ajal tükki kuus. Teie võite riputada, kui palju tahate.
Järgmine ripatsite variant – kuuseehted, ümmargused. Soovitav võtta erinevast materjalist ja samuti mitu tükki. Ka neil peaksid olema mingid joonistused, et pilk saaks neil peatuda ja võiksime olla kindlad, et ehted tõepoolest keerlevad.
Harjutuse variant. Istume 2–3 meetri kaugusele ja püüame, hingamist seejuures kergelt reguleerides ja jälgides, spiraale või pallikesi justkui kogemata ja sundimatult liigutada: kas keerutada või kõigutada. Protsessi õnnestumise korral ei nõua palju vaeva liigutada pallike, mis ripub 60 cm niidi otsas, 3–4 cm kõrvale ja hoida seal küllaltki kaua ilma tõsiseid pingutusi tegemata. Kordan: vaja on tabada protsess ise.

Töö elektriseadmetega
Põhimõtteliselt pole minul kunagi õnnestunud panna elektronkella käima, aga seisma – suhteliselt kergelt. Võtke elektronkell, millest pole kahju, ja püüdke seda vaadates numbreid kustutada.
Ma tean inimest, kes suutis elektromehhaanilise kella tagurpidi tööle panna. Palusin nalja pärast meie instituudi rektoril seda teha, ja ta tegigi. Sõber oli ärritunud, sest see oli tema kink. Järgmisel päeval, isegi taipamata, mil moel, pani rektor kella uuesti õigetpidi käima.

Proovige neid harjutusi. Üldsegi pole vaja neid asju tõestada kellelegi teisele. Veelgi enam: soovitav on teha neid nii, et keegi sellest ei teaks. Kõige parem, kui teil oleks oma nurk, kuhu keegi oma nina ei topi ega tea, millega te seal tegelete.
Siinkohal tuleks täpsustada, et harjutuste sooritamise juures võib esineda meeldivaid ja ka ebameeldivaid ilminguid. Näiteks võib pea päris kõvasti valutama hakata. See annab märku sellest, et teete midagi valesti. Kui pingutame nii et kolp peaaegu et praguneb – see ei aita protsessile kaasa. Tuleb õppida tegema alguses nii, nagu just välja tuleb, kusjuures paljudel käib see läbi hüsteeria. Hiljem tuleb õppida protsessi viima üle normaalseks seisundiks, nii et olete tasakaalus. Neil inimestel, kes pidevalt liigutavad esemeid vägistamismeetodil, on oht saada väga tõsiseid tervisehädasid, näiteks haigestuda vähki. See ei tähenda, et asjaga poleks vaja tegeleda, aga on vaja õppida tegema harjutusi teisiti, pingutamata.

Müstilise harjutuse näide
Üks paremini ennast tõestanud harjutusi on meridiaanide aktiviseerimine näpuotstes. Tehakse seda nii.
Mugavas poosis istudes viige sõrmeotsad vastamisi. Kõige paremini töötavad keskmised näpud, tuli välja, et neid on mugavam nii hoida kui ka aktiviseerida. Peamine on tähelepanelikult kuulata oma näpuotsi. Umbes 3–4 mm kaugusel teineteisest tekib tavalisel inimesel näpuotste vahel magnetiefekt, tunne, nagu näpuotsad ioniseeruksid. Kui inimene seda piisavalt tähelepanelikult jälgib, tunneb ta juba mõne minuti pärast, et näpuotstes torgib, nagu võetaks sealt vereproovi. Seejärel tekib tunne, et näppude vahel on plasmasarnane juga. Seda „plasmat“ saab laiali tõmmata või siis jälle lähendada, kui tunne kaob.
Kõige huvitavam selle harjutuse juures on see, et lühikese ajaga tekib kerge eufooria ja rahulolutunne sellest, mida teed. Mul on tulnud jälgida neid, kes teevad harjutust esmakordselt, ja sageli ilmnes neil kerge kaifi efekt – nad võisid tundide kaupa istuda, kuulata oma näpukesi ja kaifida.
Umbes 80% inimestest tunneb selle harjutuse efekti juba esimesel katsel. Kui inimene on tõsiselt huvitatud, siis maksimum 30–40 minuti pärast võib ta öelda, et „protsess käivitus“. 18% inimestest vajavad 2–3 katset, et asi välja tuleks, ja on väga väike arv „raskeid“ inimesi. Oma praktika jooksul – aga minu juurest on läbi käinud kümneid tuhandeid inimesi – olen kohanud 4–5 sellist inimest. No ja isegi neil mõne päeva pärast see efekt siiski algas ja arenes.
Pärast seda võime suunduda sinna, kus käed, omandanud tundlikkuse, võivad meelitada enda juurde mingeid substantse, töötada ripatsitega, kompassiga.
Ma jätsin praegu kõrvale nägemise ja teispoolsuse teemad. Kui õpime töötama meridiaanidega, siis need tulevad küllaltki kiiresti.