Energiat muundavad tsoonid

V.Tonkov

Rahvuslik uusaastane või inimlik mitmekorruseline…
Nüüdisaegses biosensoorses praktikas ja ajaloolises esoteerilises kirjanduses kasutatakse tohutut hulka mõisteid, mille abil püütakse kirjeldada energiat muundavate tsoonide fenomeni.
Kui palju pikki minuteid on uurijad-vaimuotsijad veetnud nende kirglikuil otsinguil, raskelt piineldes tulemuste pärast!
Mis maksavad kõik need „väravad“, „muladharad“, „sahasarad“ ja „kundalinid“, mis eksootiliselt kõditavad valgustunud keeli, mähivad ajusid võõrapäraste ülitarkade seletuste udusse ja on arusaadavad võib-olla vaid nende väljamõtlejaile?
Paistab, et need mõisted iseenesest pole muud, kui tulemus sajandite sügavustesse ulatuvast püüust teha saladuslik veelgi salapärasemaks, ebamäärane veelgi ebamäärasemaks, saades sel kombel üsna erilise jõu – müstilise ülemvõimu inimlike hirmude ja inimeste üle üldse.
Mis eelöeldust on õige, mis vale – seda näitab aeg, kuid kas tõesti ei leidu tavalisi, normaalsele inimesele arusaadavaid ja tuttavaid sõnu, et kirjeldada arusaadavaid protsesse ja efekte?
Kuigi – võib-olla just selles asi ongi? Kas mitte see pole põhjuseks, mis sunnib mõningaid professionaale peitma oma hirmu mittemõistmise ees võõrapäraste ja juba nende loojategi jaoks mõistetamatute sõnaseletuste – „selle supi suppi, mida nad sõid üle-eelmine teisipäev“ – taha?
Selles peatükis tuleb meil läbida lühike ja kaasaegsele inimesele küllaltki lihtne teekond, mis aitab toimuvat teadvustada.
Enamgi veel: andke andeks, kui selle tulemusena hulk illusioone muutub palju arusaadavamaks ja röövib teilt imeootuse, aga olgu teile kompensatsiooniks näole ilmuv naeratus, kui mõistate selle ime lihtsust.
Inimese (nagu teistegi olendite) organismis on tohutu hulk erilisi piirkondi, kus mateeria, ained või energiakandjate peenemad vormid muunduvad.
Veelgi enam: just need piirkonnad ongi suuremal või vähemal määral need alad, kus reaalselt, mitte teoreetiliselt, luuakse ja reguleeritakse nüüd juba tõeliselt energoinformaatilisi protsesse.
Just nendes tsoonides käibki toosama „põhimõtteline mateeria muundamine“.
Põhimõte ise on lihtne, lausa tavaline ja meenutab väga vene geeniuse põnevat leiutist alkoholi raskemate fraktsioonide eraldamiseks.
Inimese organismis on tohutu hulk üpris erinevaid mateeriaid – keskkondi.
On vedelaid, need imbuvad tihedamatesse kudedesse neid küllastades, olles ise samal ajal küllastatud mitmesugustest gaasidest. Siin on ka närvisüsteemi elustavad elektrisarnased mikrovoolud ja hulk välju, mis küllastavad kõiki eespool nimetatud kudesid ja keskkondi.
Nende koostisosade nimekiri on hiigelpikk ja fakt, et paljud neist alles ootavad nimetamist, teeb loetlemise niigi raske ülesande veelgi raskemaks.
Tähtis on aga see, et just siitkandist tuleb hakata otsima meid huvitavaid „peenmateeriaid“ ja eksootilisi „energiakandjaid“.
Kujutlegem, et keegi võlur, soovides meid aidata toimuvat paremini mõista, võttis kätte ja tõstis meie naabrit „kõige peenemast koostisosast“!
Nagu isegi aru saate, siis mida raskem ja paksem, seda rohkem allpool osutub see raskusjõu mõjul olevaks.
Kõige madalamale vajub arusaadavalt luustik: jäik, tugev, raske ja kangekaelne. Edasi tulevad luude külge kinnituvad kõõlused ja lihased.
Veel natuke kujutlusvõimet, ja meie kirjeldust jätkavad vedelikud – kõigepealt paksemad, siis üha vedelamad ja voolavamad; seejärel tulevad gaasid ja väljamoodustised.
Nüüd vajame juba rohkem kujutlusvõimet, sest sellele, mida me kujutleme, tuleb ka nimi välja mõelda, kuna teadus pole sinna piirkonda veel pilku heitnud – seoses raskusega  neid nähtusi aparaatide abil registreerida.
Et mitte endale situatsiooni keeruliseks ajada, nimetaks neid „meridionaalseteks kihtideks“! Seda enam, et kuskil seal tõepoolest peituvadki teatud moodustised, mida keegi tõsistest uurijatest on nimetanud „hiina meridiaanideks“.
Müüte leidub kõikjal ja ka meie juhtum pole erand. Teatud allikad õpetavad meile, et neid meridiaane on 24, nad asetsevad paarikaupa ja töötavad kooskõlas ajaga.
See võib olla muidugi nahaalsus, aga võib-olla ka rumalus – no kuidas küll taibata, missuguse Maa ajavööndi järgi need meridiaanid töötavad?
Kui tihti endast lugupidavad ravitsejad – arstid, kes tegelevad akupunktuuri, akupressuuri ja muude „-uuridega“ – endale selliseid küsimusi esitavad?
Ausalt öeldes, vääriline vastus on olemas ning meie kohus on see neile „spetsialistidele“ ette öelda: „Vastus kõlab: ise oled loll!” See on tõesti väga tõelähedane, kuna kogu kihilist meridiaanikimpude süsteemi ei suudaks mitte keegi korralikult kirjeldada.
Parem tunda end lollina, kes pole võimeline paksus metsas viimast kui üht asja üles lugema, kui olla ennasttäis tarkpea, kes arvab, et saab sellega hakkama.
Niisiis, kuskil seal hakkavad paiknema kiht kihi järel „meridiaanide“ süsteemid, s.t sooned, mida mööda peaks nagu liikuma teatud erilisel kujul formeeritud energia.
Vabandust: energiakandja või mingi substants.
Kogemus ütleb meile kohe ette lahenduse: kui on olemas „midagi“, siis see „midagi“ peab ju mööda “miskit” liikuma, kõige parem, kui mööda sooni. Nagu mööda veene ja artereid.
Äärmisel juhul kõlbavad ehk närvid? Aga ei, siiski mitte.
Füüsikuid mäletate? Üsnagi huvitavad inimesed – võtsid ja lasid tuumaosakeste voo liikuma mitte mingeid torukesi mööda, vaid erilisel viisil tekitatud elektromagnetväljas, ja vastasid sellega meie küsimusele: kuidas „energiakandja“ voolab ja laiali ei valgu?
Ta liigub mööda erilisel viisil kujundatud kontuure – karkasse ja siit tuleneb uus mõiste „karkassväljad“, mis erinevad laialivalguvatest, karkassita väljadest.
Karkassvälju on palju, väga mitmekesise konfiguratsiooniga, neis liigub väga palju erinevaid energiakandjaid-substantse, aga vaadelda on neid tunduvalt lihtsam kui üles lugeda. Ent ka sel juhul ei anna keegi meile garantiid, et midagi kahe silma vahele ei jäänud.
Siinkohal peaks võib-olla tegema väikese märkuse: mitte kõik karkassväljad ei kuulu meridionaalsete kihistuste hulka, aga kõik (!) meridionaalsed kihistused kujutavad endast karkassvälju.
Kõik füüsilise keha piiridesse jäävad meridiaanide projektsioonid kuuluvad karkassväljade hulka, aga paljud karkassväljad, sealhulgas meridiaanide projektsioonid,   asuvad osaliselt või täielikult väljaspool füüsilise keha piire.
Kui nüüd tagasi tulla meie näite – võluväel vertikaali mööda laiali laotatud inimese, meie uurimisobjekti – juurde, siis siin on olemas ilmne sarnasus või analoogia ühe teatud sorti paberist jõulukaunistusega.
Kas tuleb meelde: teete ümbriku lahti ja teie ees on korrapärane patakas ühesuguseid keeruka väljalõigatud mustriga pabereid, aga kui hakata neist ülemist tõstma, läheb kokkuvolditud pakk lahti ja venib välja, muutudes pikaks mahuliseks konstruktsiooniks. See saavutatakse nõnda, et paberid on mõnedes kindlates, täpselt väljamõõdetud kohtades üksteise külge kleebitud.
Nii on ka meie näites: paberitükkide roll on võrreldav meridionaalsete või muude kihtide omaga, ühenduskohtade osa on aga antud erilistele moodustistele, mille ülesanne on energiakandjate-substantside toimetamine ühest kihist teise neid tihendades või peenendades.
Kasutades võrdlusmeetodit, võib siin väga tinglikult leida sarnasusi vee aurustumisega viimasel ja aurude kondenseerumisega esimesel puhul.
Just need moodustised ongi saanud hulga eksootilisi nimesid, millest osa sai loetletud selle peatüki teises lõigus.
Soovi korral võib seda nimekirja jätkata: need on ühe tuntuima kaasaegse joogi Sri Aurobindo Ghosha järgi “teadvuse keskused”, vana hinduistliku traditsiooni järgi “tśakrad”, mõnede hiina õpetuste järgi “energia ookeanid” ja nii edasi.
Tegelikult on need tsoonid kõigest substantside-energiakandjate muundajad ja ei midagi enamat.
Noh, aga kuidas siis jääb suurte õpetajate ja kaugelejõudnud mõtlejate sajandite pikkuse kogemusega, kes kõik kinnitavad, et need moodustised on väravad teistesse maailmadesse ja ruumidesse?
Kas meie – paadunud nahaalid ja kaabakad – ei taha äkki ise “vingeimast vingeimad” olla?
Kahetseme pattu, tahaks küll.
Nõrgad, kas teate, ja kaitsetud oleme sellise kiusatuse ees, kuid oluline on, et sellised süüdistused siin kohta ei leiaks.
Asi on selles, et kõik, mida me siin kirjeldame, ei kummuta, vaid selgitab nähtusi, millest nii paljusõnaliselt räägivad ja millega kõige häbematul viisil spekuleerivad asjatundmatud külamehed ja hüsteerilised ”kiljatajad”.
Aga müstiline “energia” ise on kõigest üks selle lihtlabase energiakandja omadustest, mis on – tsitaat – vaid küsimus energiakandja mateeria põhimõttelise muutumise võimalusest ja selle uue mateeria vormi töölerakendamisest.

 Rahvuslik energeetilinevõi mis asi on “sora” (soov rakenduda)
Niisiis, reaalselt on meil tegu energia rakendamise, energia muundamise või energia mida-iganes-tegemise (kuidas soovite) protsessi kahe etapiga.
Esimeses etapis toimub energiakandjate transformatsiooni tsoonides – keskustes – ühe, kahe või mitme meridiaanikihistuse substantside-energiakandjate muundamine, mille käigus vabaneb jällegi mingi hulk erinevate omadustega ja avaldumisviisiga substantse ja energiakandjaid, aga juba teise koostisega.
Selle protsessi tasuta lisandiks ongi seesama kvaliteet, milles eespool nii palju räägiti: energia, mis nõuab meilt – rakendust!
Miks me seda rõhutame?
Kohe saate teada.
Hakatuseks teeme endale selgeks mõned põhimõtted, minimaalselt inimliku reageerimise ja maksimaalselt iga inimese lähedal oleva bioloogilise olendi reageerimise põhimõtted.
Nimetame meile praegusel hetkel olulised:

• kui inimene pöördub mingi oma võime poole, aktiveeruvad selle võimega seotud organid ja süsteemid;
• nende organite ja süsteemide aktiveerimisel toimub nende elementide treenimine ja selle tagajärjena areng;
• nende süsteemide ja organite areng suurendab esiteks neisse vere ja koos sellega toitainete, gaaside või muude energiakandjate juurdevoolu ja teiseks kasvab sellesama “energia” taastootmise efektiivsus energiakandja ümbertöötlemise käigus;
• kokkuvõtteks: inimesel on teatud omaduse, mida tähistatakse sõnaga “energia”, üleküllus, mis pealetükkivalt, lausa jultunult nõuab oma peremehelt rakendust.

Me peame tegema väikese märkuse: energia – see ei ole mateeria, substants ega eksisteerimise vorm.
Energia on pingeliik, mis tekib informatsiooniliselt või kvaliteedilt konfigureeritud objekti sees ja nõuab tungivalt rakendamist teise objekti või objektide grupi suhtes, eesmärgiga neile see pinge edasi kanda.
Lühidalt: subjektile tuli peale sora.
Ja sora nõuab tollelt subjektilt, et ta leiaks laisa objekti ja annaks selle objekti (juba subjektina) eespool nimetatud sora kätte, et too uus subjekt omakorda leiaks tema jaoks puhkava objekti, et ka toda enda kätte saada ja subjektina paranduslikele töödele saata. Ja nõnda edasi.
Üldiselt – ”maja, mille ehitas Jack”.
Sora – see on energia, kehatu, sihitult ringi uitav faktor, mida antakse edasi ühelt energiavaldajalt teisele.
Eesmärk – teadmata, aga toimib suurepäraselt. Just nende omaduste süsteem loob midagi, mida meie nimetame – eluks!
Aga nüüd teeme õige vanaeidekesele – esoteerikale – ettepaneku astuda meie ette striptiisiga, heita endalt sajanditevanused haisvad räbalad ja näidata end kogu oma kõlvatuses.

Niisiis esoteeriline striptiis:

• Esimene vaatus: Lugupeetud publik! Kasutades oma ekstrasensoorseid, sensitiivseid või energoinformatsioonilisi võimeid, tsiteerin: “Aktiveeruvad selle võimega seotud süsteemid ja organid!” Seda esiteks.
• Teine vaatus: Austatud kolleegid! Päeva tsitaat: “Nende süsteemide ja organite aktiveerudes toimub nende elementide treening ja selle tagajärjena – areng!” See on teiseks.
• Kolmas vaatus: Analoogiliselt: ”Nende organite ja süsteemide arenedes esiteks suureneb neisse vere ja ühes sellega toitainete, gaaside või muude energiakandjate vormide juurdevool, aga teiseks suureneb selle sama ”energia” tootmise efektiivsus energiakandjate ümbertöötamise tulemusena!” Ja see on kolm.
• Neljas vaatus: Sarnaselt varemöeldule: ”Inimesel on teatud omaduse, mida tähistatakse sõnaga “energia”, üleküllus, mis pealetükkivalt, lausa jultunult nõuab oma peremehelt rakendamist!”

On vaja selgitusi?
Pöördudes tavaliselt väga laisalt funktsioneerivate “ülisüsteemide” peenseisundite poole, reageerivad nad reeglina oma tegevuse järsu aktiivsuse tõusuga, mille kõrvalproduktina eraldub väga suur kogus teatud efekti – energeetilisust – ja seesama “energeetilisus” sunnib toda inimest ekstaasis ringi jooksma ja tülitama ümbritsevaid eesmärgiga jagada nendega “jumalikku ilmutust”.
Aga mitte jumalikku ilmutust, vaid ”sorat”.
Eks tehke omad järeldused.
Peale selle pole saladus, et sageli just siis tekivad sellisel “ärganul” hallutsinatsioonid, mida tõe huvides tuleks jagada vähemalt kahte kategooriasse:

• nägemused, kui nägemused, mis on inimese enda sisemise interpretatsiooni, prognoosimissüsteemi töö tulemus;
• nägemused, mida tinglikult võib samuti jagada kahte kategooriasse: nägemused rõhuga esimesel silbil ja nägemused rõhuga teisel.

Nägemused rõhuga teisel silbil on kas “inimese enda sisemise interpretatsiooni-prognoosimissüsteemi töö tulemuse” projitseerumine ümbritsevale maailmale või võõraste samalaadsete projektsioonide vaatlemine.
Nägemused rõhuga esimesel silbil – on midagi muud. Siin käituvad aeg ja ruum äärmiselt sündsusetult, kummutades kõik mõeldavad füüsika seaduspärasused ja irvitades varjamatult uurijate katsete üle neid lahti mõtestada. Kokkuvõtteks: midagi võib näha, midagi võib ennustada, aga midagi saab ka kasutada.
Ja ongi kõik, täpsemalt enam öelda ei saa.
Niisiis.
Energiakandjate muundamise käigus tekivad energiatransformatsiooni tsoonides uued energiakandjate vormid.

Need uued energiakandjate vormid võivad:

• suunduda uute omadustega energiakandjatena ojakeste vormis mööda juba olemasolevaid sooni karkassväljades või meridiaanikihtides;
• moodustada meridionaalsete projektsioonide vahelistel vabadel tasapindadel uusi meridiaanikihte vastavalt jõukonfiguratsioonidele, mis dikteerivad uutele energiakandja vormidele uute meridionaalsete konstruktsioonide täitmise;
• paigutuda laiali energiatransformatsiooni tsooni ümbritsevas ruumis kiirte või kerakujuliste helenduste või muude omadustega kiirguse kujul.

Järgmisel etapil osalevad uued energiakandjate vormid samades protsessides, aga juba teistes tsoonides, olles ühel või teisel viisil eelnevalt sinna kohale toodud.
On selline seisukoht, et mööda meridiaanikihte liikuvad energiakandjad kulgevad seal vastavalt ööpäeva liikumisele.
Tihti aetakse see segamini administratiivselt määratud kohaliku ajaga, mida arvestatakse tundides.
Kas see on nii?
Jah, tõepoolest on olemas teatud hulk kihilisi meridiaanisüsteeme, mis reageerivad taevakehade liikumisele ja meie asukohale nende suhtes. Aga uskuge, see pole mitte heast elust, vaid sellest, et meid endid pole “tööpostil”.
Mida ütleksite laeva kohta, mille laisk kapten on jätnud merel hoovuste, tuulte ja tõusude-mõõnade pillutada?
Meie arvates on üpris raske kinnitada, et just see ongi “navigatsioon”.
Tooge kapten oma kohale tagasi ja te märkate, et teie teadvus on võimeline palju efektiivsemalt situatsiooni juhtima kui kõik astroloogilised arvestused.
Astroloogia – see on teadus hüljatud laevade liikumisest ja teadvusetute inimeste olemasolust.
Enamgi veel: kahe tuhande aastase ajaloo jooksul on tähtede ja tähesüsteemide asend astronoomia andmetel muutunud sedavõrd, et sodiaagimärgid ei vasta enam vanadele asukohtadele.
Huvitav, kas kaasaegsed astroloogid arvestavad seda? Nagu teada – üldiselt mitte.
Lõpetuseks võib vaid lisada, et energeetilisuse küllus, häälestades ümber inimolendi peenemad või kõrgemad koostisosad, tõepoolest annab talle võime toimida ümbritseva maailma ja selle esindajate suhtes viisil, mis tema jaoks on loomulik, aga paljude teiste jaoks kättesaamatu.
Kui täpsemalt, siis – teistsugused ruumid on küll olemas, tuletamaks meelde eelnenut, aga needsamad energia transformatsiooni tsoonid pole mitte neisse avanevad uksed, vaid kõigest vahend selle teekonna osa valgustamiseks, kus teadvus antud hetkel parajasti rändab, kas siis üksi või seltskonnaga. Millisega? Aga sellest juba edaspidi.