Uni ja unenäod

V.Tonkov

Vähesed, kes mõtlevad sellele, et just uned, unenäod ja tulemusena nende seletamine ärkvelolekus või siis vahetult unes on üks tähtsamaid külgi inimese olemises nii eraldi olendina kui ka inimkonna esindajana.

See on see sama „alamkultuur“, meie igapäevase olemuse reaktsioonide eriline varjatud algne põhjus, mis dikteerib meie eelistusi elus ja eelistusi ühiskonnas. See põhjus on niivõrd ulatuslik ja niivõrd lähedane meile kõigile, et isegi kui meil on nina vastu seda tohutut “fenomeni seina” ei ole me suutelised tajuma selle piire ja looma kasvõi üldist arusaama tema eripäradest.

Peaaegu eranditult kõik inimese põlvkonnad on olnud hõivatud unenägude uurimisega, ja ka meie elu ise – nagu meie esivanemate elu seisneb pidevas une ja unenägude uurimises elu wajal eesmärgiga kasutada unenägemise erilist reaalsust peale isiklikku surma. Ja mida ei räägiks mulle või teile keegi, kes loeb ennast kuulsate ateistide hõimu liikmeks – uskuda seda ei või isegi hetkeks, sest valetab s…

Kohe alguses tuleks lahti seletada, et on olemas kolm põhilist inimeste kategooriat oma unede mäletamise suhtes:

• “unenägijad” see tähendab need, kelle jaoks on uni nagu reaalsus, kes mäletavad neid hästi ja reeglina kasutavad oma unenägude juhtimise efekti. Uni võetakse nende poolt vastu
  • kas nagu tingimusteta nende elu jätk ilma nõuanneteta või kinnitusteta nende poolt, kes väsitavad oma kõrisid püüdes neid veenda vastupidises
  • või nagu ennetava ja hoiatava iseloomuga piirkond, andes neile hoiatusi millegi omandamisest, elulistest situatsioonidest, tervisest, konfliktidest ja katastroofidest
• “vähenägijad”, need kes mäletavad omi unesid kaootiliselt, ebaregulaarselt, tükkidena ja lahjalt. Reeglina neil on vahel selliseid unenägusid, mis kuuluvad nende hulka mida “näevad” unenägijad, kellest rääkisime eespool
• “mittemäletajad”, need kes kinnitavad, et unenägusid kunagi ei näe ja täieliku mittemõistmisega suhtuvad kahte eelmisesse kategooriasse, kahtlustades neid mingis pettuses.

Tuleb aru saada lihtsast asjast: und näevad kõik, aga unenägemise olemus on selline, et viia ta loomuliku tajumise ja meeldejätmiseni ei ole mittesüvenenud seisundis alati võimalik. Peale selle, arvestades  fakti, et une ajal inimene, reeglina, näeb mitut unenägu, tuleb tavaliselt meelde kas siis kõige viimane või siis kõige värvikam neist.

Erandi moodustab ainult osa esimesest grupist – “unenägijatest”, kus üksikud esindajad on võimelised une ajal suunatult omama ainult ühte kohaloleku tüüpi unenägu.

… Kogu une massi võib tinglikult viia kolme põhilisse eriliiki – kategooriasse, mille alaliigid on jagatud hinnangulistesse suhetesse:

• “kola” mis pole niivõrd uni tema reaalses tähenduses, kui pigem selle haiglase-ülekoormatud informatsiooni “järelmälumine”, millega  me teiega kas oma rumalusest või siis elusituatsiooni vältimatuse tõttu oleme ülekuhjatud,
• “uni” – kui selline, olles mingi “kõrgem”, “salajane” või lihtsalt “teadvustamatu” nähtus imelikest suhetest inimese psüühika ja “kõrgema MILLEGI” vahel avaldudes ruumivälises-ajavälises “kvazi-suhtlemises”, “pseudo-teostumistes” (“nagu oleks”) mis rohkem meenutab psüühika suhtlemist oma füüsilise keha piiridest  “ekstra-sensoorse tajumise”  meetoditega,
• “unenägemine” kui “uni-reisimine”, mis erinevalt kahest eelnevast pole enam niivõrd psüühika sisemine töö, kuivõrd tema üritus minna välja oma füüsilise keha piiridest, kasutades selleks, looduse poolt pakutud, või kui kellelegi rohkem meeldib – Looja poolt, bio-sensoorset teed.

Nii täna, kui ka palju aastaid enne seda ei katke üritused luua erilist tüüpi sõnaraamatut unenägude seletamiseks ja üheski rohkem või vähem tuntud olemasolevates sellistes ei ole ei märkusi ülalmainitud erinevuse kohta, ei märkusi selle erinevuse mõistmiseks nende raamatute loojatel endil.

Kõige enam tuletab see meelde ühe “ kitsas ringis küllaltki tuntud” numeroloogi katset numeroloogia meetodil ümber arvestada tohutul hulgal nimesid, kaasa arvatud välismaised, eelnevalt pannes nad vene keelde ja lugedes neid “puhtalt venepäraselt”.  Raamat on vaieldamatult ilus, tähed on enam vähem, tabeleid lugematul hulgal, paber ise märkimisväärne, kahju ainult et rikutud…

Sellisel moel, enne ükskõik millise une selgitamise alustamist, või teiste sõnadega uurimist, tuleb esmalt uurida millisesse kirjeldatud kategooriasse ta kuulub, kuna iga ülalpool toodud une kategooria suhtes on olemas täiesti erinevad teed läbimõtlemiseks ja “kasuliku väljatoomiseks”.

• “Kola”. Piirkond selgitamiseks arstidele-psühhiaatritele, Freud, Jung ja teised. Annab päris täieliku ettekujutuse une tingimustest, tervisest ja inimese harjumustest. Reeglina kirjeldatakse segaste korrapäratute piltidega haiglaslik-kaootilises plaanis. Nagu on kirjeldatud eespool sellesse kategooriasse kuuluvad:
  1. Psüühilised üleelamised seoses väsitavate monotoonsete tegevustega, mida täidetakse päevast päeva reaalses igapäevases füüsilises elus (köök, vann, remont, mälestused tööst, teenistusest),
  2. Psüühilised üleelamised seoses ühekordsete sündmustega, mis on jätnud sügava emotsionaalse jälje (vägivald, arvutimängud, joomise tagajärjed, avariid, katastroofid),
  3. Psüühiline vastukaja juba olemasolevatele füsioloogilistele haigustele, pataloogiatele või ühekordsete traumade jäljed,
  4. Psüühiline vastukaja füüsilise keha asendile või tema suhtes tekkinud vajutusele või surumisele, toetuse puudumisele (mehe käsi rinnakorvil, muhklik madrats, lühike tekk või kortsud tekis, pingul kummid),
  5. Psüühiline vastukaja väliste füüsiliste, psühho-füsioloogiliste või ekstra-sensoorsete – see on ülitundliku ärritajate jälgedele (helid akna taga, lõhnad kõrvaltoast, muutuvad elektromagnetilised või raadioväljad – andestage nende eraldamine),
  6. muu igasugune sarnase iseloomuga.
• “Uni”. Ainukene kolmest unegrupist, mida osaliselt on võimalik selgitada unenägude teatmikuga, ja siis ka ainult teatud terve mõistusega kahtlemisega selle sama selgituse tulemuste suhtes. Piisavalt järjepidev tegevus. Kindlasti on omane mingi piltide loogilisus, mis järk järgult lähevad üle teine teiseks.  Iseloomulik on “kaadri viivitus” ja “korduv paljuseriaalsus”. On olemas inimesed, kes päevast päeva lähevad tagasi une sinna kohta, kus nad ärkasid enne seda. Ei tohiks ajada segi “paljuseriaalsust”, mis on nagu süžee järg “kordustega”, mis järjekindlalt signaliseerivad, hoiatades inimest mingist probleemist – meeldivast või siis mitte, kuid järjekindlalt nõudes oma lahendust ja kuulumist “koli” gruppi. Erinevalt eelmisest grupist siin toimub kaks tüüpi väga spetsiifilist protsessi:
  1. Tuleviku prognoseerimine – mis põhineb “eeltunnetusel”, “energoinformatiivsete liikumiste peentunnetusel” ümbritseva keskkonna ja olenditega, kes seal asuvad ja “koli” jälgedel, millest oli veidi eelpool juttu. Võib välja tuua kaks gruppi juhitavuse tunnuste alusel:
     1. Sündmuslikud uned – see tähendab uned, mis voolavad jälgija ees erinevate temast mitteolenevate  sündmustena, isegi kui nad puudutavad teda ennast,
     2. Stsenaarsed uned – see tähendab uned kus jälgija võib osaleda stsenaristi rollis, luues üldise tooni, tempo ja oma nägemuste “jälgimise nurga”.
  2. Vahetu otsene tuleviku kogemine – põhineb tänapäevasele teaduslikule mõtlemisele  täiesti kättesaamatul mehhanismil inimolendi ja teda ümbritseva looduse kui ruumi, aja ja tõenäoliselt millelgi, mis põhjalikult ei mahu inimese otsese taju raamidesse, omavahelisel suhtlemisel. Siin seletada  uneteatmikuga pole midagi – situatsioon on selline nagu ta on. Psühhiaatrias ja sellele lähedastes ringides tuntakse nime all “de ja vu” mis tähendab “juba nägin”. Näeb välja nagu otsene osalemine sündmustes, mis “juba juhtusid” osalisega aga mõnikord ka mitmega nendest (!!!) teatud muutunud taju seisundis. Tuleviku otsene vahetu tajumine eksisteerib  reaalselt,  vaatamata psühhiaatrite sõbralikule koorile, kes väljendavad rahulolematust selle fakti suhtes, no…Ei maksa siiski ennast lootusega hellitada – “kalake”, tavaliselt,  libiseb juba esimeste katsete juures “käest”  nii öelda  “prohveti” või “messiase”  katsel võtta “de ja vu” protsess igapäevasesse kasutusse….
• “Unenägemine” kui “uni – reisimine”. Unede grupp, mis on kättesaadav uurimiseks ja hilisemateks järeldusteks tõlgenduste näol, ainult “juhitud unenägemise” ala spetsialistele. Isegi piisavalt rikkaliku isikliku “juhitud unenägemise” kogemustepagasi olemasolu ei ole fakt, mis annab reaalse õiguse tõlgendada selliseid unenägusid-reise, kuna:
  • osa juhitud unenägudest kuulub gruppi “Uni”, millest rääkisime eespool, kus ise inimene-olend astub üles ainult stsenaristi rollis, suunates tahtejõuga une süžee sinna suunda, mis teda kõige enam huvitab,
  • teine osa “juhitud unenägemisest” näeb välja kui isiklik kohalolek ühes või teises kohas, ühel või teisel ajal, või ühtedel või teistel tingimustel. Just see grupp kuulub “uni-reisimine” alla. Uni-reisimine vapustab inimest, kes esimest korda sellega kohtub ja “ujub välja” neist tagasi “objektiivsesse reaalsusesse”, oma reaalsusega, elulisusega ja värvide ja helide ja muude tajude rikkusega, kuid see ei kaasne alati.  . Ainult nemad – “uned – reisid”, erinevalt “kolast” ja “unest” näitavad inimolendi erilistele, müstilistele võimetele, teistsuguse kohaloleku vormide võimalikkusele ja “elu pärast elu”  tõenäolisele olemasolule.   Kuivõrd reaalne see kõik on ja kuivõrd see on sonimine ja vale? Täpselt niipalju, kuipalju inimene, kes praktiseerib “juhitud unenägemist” siseneb nendesse järgmiste meetoditega:
  • “ekstrasensoorne tajumine” – juhul, kui ta ennemini “tajub” oma kohalolekut süžees, kui seal reaalselt kohal on. Kõige tihedamini “müravad” sellega “unenägijad” psühholoogiast, psühhiaatriast ja lihtsalt inimesed, kellel on kalduvus enesepettusele ja pealiskaudsele – olgugi et äärmiselt mitmetahulisele, mõtestatule ja sügavasarnasele, mõttetüübile, kus kõrgeauruliste väljamõeldiste kuhja taga peitub tema pealiskaudsus. See osa juhitud unenägemisest kuulub, nagu eelpool kirjeldatud, stsenaarsete “unede” kategooriasse ja mitte mingil juhul ei saa seda lugeda siin kirjeldatud gruppi kuuluvaks. Tulime me aga selle juurde tagasi ainult võrdlemise vajalikkuse põhjusel, mis annab meile võimaluse täpsemalt ja sügavamalt aru saada erinevusest vea, sarnasuse ja reaalsuse vahel..
  • “biosensoorne väljund” – juhtudel:
    • Kui inimene reaalselt ja sihikindlalt praktiseerib midagi, mida võib lugeda “biosensoorika” kategooriasse kuuluvaks, see tähendab erinevaid distsipliine “bioaktiviseeriva” või siis “bioümberkorraldava” iseloomuga – erilised tsiguni vormid, u-shu, tiibeti tsakraalsed distsipliinid, India jooga, lääne euroopa maagia, ja muud igasugu erinevat … , mis tulemuseks provotseerib praktiseerija organismi järsu energeetilisuse ja informatiivsuse tõusu, ja see omakorda:
      • äkiliselt suurendab organismi energiavahetusprotsesse välise ruumiga, mis väljendub kui aktiivsuse suurenemine välisest ruumist peente väljaliste energiakandjate ligimeelitamiseks ja kui resultaat, palju kõrgem oma väljaeritiste  andmine ümbritsevasse ruumi.
      • hüppeliselt muudab sisemiste toidumuundusprotsesside iseloomu, häälestades ümber organismi sellisel moel, et mitmekordselt suurendada sisemine väljaliste ja muude peente subsatntide toodang,  aga samuti, et tekiks võime väljavalitud substantside “sadestamiseks” toidujääkideks, sellele järgneva väljaviimisega organismist,
      • muudab inimese organismi füsioloogiliste vahetusprotsesside kogu olemust, kutsudes esile tundliku professori hinge häirivaid fenomene: kudede paranemine või nende suunatud muutused – kaasa arvatud kahjuks ka mõnikord suunatud enesehävitamine, aga samuti asjade liigutamine vahemaa tagant vastavalt soovile, teiste tervendamine, ettenägemine jne…  .
    • Kui inimene sihikindlalt ei praktiseeri sarnaseid distsipliine, kuid tema elu pakub tema organismile sarnaseid muundumisi või siis on olemas tõsised isiklikud bioloogilised eeldused sellisteks protsessideks, mis viivad selleni, mis on kirjeldatud eespool, aga “na haljavu” – ainult looduse poolt väljatoodud võimaluste arvelt.

Sellisel moel me omame “juhitud unenägude” grupis erilist järjepidevat looduslikku mehhanismi – isiksuslikku psühhofüsioloogilist ümbersündi, kui veel elu jooksul inimene oma loomulike (spetsiaalselt rõhutatakse) loomulike, loomulike ja just nimelt loomulike võimaluste abil, aga mitte mingite “müstiliste” (sõna kasutatakse kui “jama” ja ei näita müstika valelikkust kui sellist)  manipulatsioonide vahendusel, on võimeline kasutama oma peenemaid kudesid edasiseks iseenda ülesehituseks, loomulikult koos kõikide puudustega, raskustega, aga! ka võimalustega, mis sellega kaasas käivad.

Teine asi, et just nimelt inimese varjatud kalduvused dikteerivad talle alguses oma lolle harumusi, nagu muideks ka koolipoisile automaadiga ja koolitüdrukule granaadiheitjaga. Miilits, politsei või sõjaväelane võivad samuti peast segi minna ja lasta maha neid, keda nad on kutsutud kaitsma, kuid siiski ühiskond pöördub just nende poole väljapääsmatu kaitse vajaduse puhul, lootes, et paremini nendest ei suuda keegi halvimat ära hoida.

Miks selline, tundub nagu mitte meie küsimusse puutuv teema sai siin äkitselt mainitud? Aga selleks, et on olemas rida olulisi iseärasusi “juhitud unenägemise” alal, mis võimaldavad treenida paranormaalseid võimeid ja neid kasutada. Nii näiteks: selline inimene on reaalselt võimeline, teatud talendi olemasolul ja rikkaliku praktika juures sisenema tahtlikult ja suunatult võõrastesse unedesse, no – teie ju ei piilu kõikidesse lukuaukudesse.

Peale selle, juhitud unenägemist on väga kerge segi ajada korrastatud hallutsioonidega, mis kujutavad endast komplektset kombinatsiooni esimesest kahest grupist: “kolist” ja “unest”.

Sellised tekivad aga ainult isikliku suhtumise tingimusel, tõsise sihikindluse põhjal,  ükskõik siis kellele suunatud see on – ligitõmbava või eemaletõukava, kui inimese sisemine teater, tema isiklikul juhatamisel, mängib stseene elust: “piina mind, piina, kallis”….”ei, eiii…” (masohhisti ja sadisti dialoog).

Realistlik kohalolek rabab oma täpsusega – “stsenaarium” on hea, sisemised “artistid” on löögis, halutsiooniline “näidend” – vapustav, aga naabrile esitatakse pretensioon vaesele “stsenaristile” mõju avaldamisest.

…Lähtudes kõigest ülaltoodust, on täiesti selge, et unenägude uurimise protseduur sellele järgneva tõlgendamisega muutub piisavalt keeruliseks, aga ka väga huvitavaks tööks uurijale, mis tuleks ette võtta etapiviisiliselt ja harukordse järjepidevusega:

• välja tuua une kuuluvus ühte kolmest põhilisest piirkonnast, mis on täiesti tinglikult toodud esile meie ülal kirjeldatud klassifikatsioonis – „kola“, „uni“ või „uni-reis“,
• vastavuse kontroll suhtes ühte või teise unesündmuse kategooriasse teema suhtes:
• teadvustatud pettus vestleja poolt tõlgendaja suhtes erinevate eesmärkidega,
• välise vastavusega unekategooriale, kuid sisemise mittevastavusega,
• tõlgendaja isiklike kiindumustega,
• muude sarnastega,
• tuua välja põhjused, mis on sellise une tekitanud, kuhu võivad kuuluda:
• sündmustikud – lihtne, mitte midagi rääkiv unenäo „kulgemine“, sarnane vaatele aknalt või kohalolek admnistratiiv asutuses – sündmused toimuvad, aga ei puuduta kohalolijat,
• hoiatused – mitmekordne jälitav või siis ühekordsed sisselõikavad situatsioonilised süžeed, mis ühel või teisel moel on suhtes jälgijaga,
• püüdlused (ligitõmbavad või eemaletõukavad) millegi või kellegi konkreetse lähedalolek, mis omab midagi, tekitades mitte ükskõikse suhtumise neisse,
• muud sarnased,
• rida lisa etappe, mis selgitatakse iga konkreetsel juhul eraldi, lähtudes situatsioonist, uurija-tõlgendaja poolt,
• une tõlgendamine – kui selline.

Ja – spetsiaalselt veendunud ja paindumatutele psühhiaatritele, psühholoogidele ja psühhoterapeutidele. Mul on tulnud isiklikult suhelda tohtu arvuga spetsialistidega nendel teemadel: arstidega ja mitte väga.

Ma ütlen täiesti rahulikult: psühhiaatrite ja psühhoanalüütikute, psühhoterapeutide ja psühholoogide hulgas on tohutu, lausa lõpmatu arv neid, kes ammu ise tegelevad ekstrasensoorikaga, bioenergeetikaga, müstikaga ja esoteeriliste uurimustega, aga! Nad ei tunnista seda kunagi ei oma lähedastele, ei oma kolleegidele, kuna – nad pole oma tervise, ameti ja reputatsiooni vaenlased.

Psühhiaatrite hulgas olen kohanud Jeesuseid ja teisi messiaid, ja ka neid kes näevad kuradeid oma patsientide asemel, ja kes usuvad jumalat ja tema antikehastust. Enamgi veel, tihti globaalne eemaletõukamine psühhoterapeutide ja psühhiaatrite poolt müstikute ja ekstrasentside suhtes on dikteeritud tavalisest inimlikust kadedusest ja konkurendivõitlusest, aga hoopiski mitte tervishoiuministeeriumi töötaja professionaalsetest tõekspidamistest …